Andekate veeb

MISSIOON. PRP Kirjandusklubi toetab osalejate funktsionaalse lugemisoskuse ja kauni mitmekülgse eneseväljenduse arengut nii kõnes kui ka kirjas.

- - - - -

VISIOON. PRP Kirjandusklubi on kirjandushuviliste õpilaste ühendus, kus õpilased arenevad ennast juhtivateks õppijateks, kes loevad meelsasti raamatuid ja korraldavad nende kohta arutelusid, teevad ettekandeid jm loovaid eneseväljendusi, oskavad kirjutada ja illustreerida, algatada eakaaslastele kooli üritusi, nagu mälumängud, kirjandusõhtud, loov- või kalligraafiakonkursid.

Mõned kirjanduslikud eeskujud... Tunnete ära?

Illustratsioon: õp Tiina Niin

Otsustasin liituda, et veeta aega koos teiste kirjandushuvilistega.

Keda võib klubis kohata?

Praegu on aktiivsemad 7.a ja 9.a klassi õpilased. Varem, oma koolimajas, oli meil iga kord klass õpilasi täis.

Mida ja millal tavaliselt teete?

Klubi toimub igal koolipäeva hommikul. Isiklikult käin kohal iga päev, aga see pole kohustuslik. Klubis me loeme erinevad katkendeid erinevate autorite teostest, korraldame konkursse, teeme Andekate veebi ja palju muud. Lisaks saab klubi ajal nautida tassikest teed!

Millised plaanid on klubil käesolevaks õppeaastaks?

Plaanis on korraldada umbes viis konkurssi, seitse üritust. Näiteks kolmandate klasside "Kauni vihiku konkurss" on juba lõpusirgel.

Kuidas pääseda klubisse?

Praegu on klubi mõeldud eelkõige III kooliastmele, kuid eri ürituste raames oleme ikka kõiki kutsunud. Asume praegu eri majades ja oleks raske igal hommikul koguneda kõik kokku. Ma arvan, et huvilisi oleks rohkem, kui me saaks ringi oma majas teha. Kahe aasta jooksul oli tegelikult varem rohkem neid, kes vähemalt paar korda kuus klubisse jõudsid. Nüüd kaasame õpilasi pigem ürituste raames. Näiteks kolmapäeval, 17. novembril kohtus meie laiendatud koosseis kirjanik Andrus Kivirähkiga.

Küsis: õp Tiina Niin, vastas: Eliise Simisker.

Toomas Mitt "Hobused hommikuudus"

Mida mõtlevad hobused, kui hommikukaste elavneb ja tõuseb lendu?

Tatjana Zelenjajeva "Rõõm lumest"

Kes siin elab?

Kadi Lukanenok "Talv Pärnu rannas"

Ka nii võib...

Konkursil osalemiseks tuli kirjutada käsitsi kiri sõbrale ja kujundada selle juurde sobiv mark. Konkursi žüriis olid kirjandusklubi liikmed Eliise Simisker ja Mirel Kallas (9.a) – mõlemad tugevalt kunsti poole kaldu. "Saabunud kirjad on kaunilt komponeeritud, ent avaldamiseks liiga isiklikud, mistõttu piirdume seekord margi kujunduse esitlemisega," sõnas Eliise. Võidukolmikut tunnustab ka konkursi peatoetaja OMNIVA esindaja Marili Tammaru: "Meil on väga hea meel, et sellist toredat konkurssi korraldate ja lapsi kirjutama suunate. Hea meelega toetame vahvat ettevõtmist ning anname auhinnad I, II ja III kohale – võidutööga kujundatud ühe poogna Minu Mark postmarke."

• Eksliibris 2022
  
• Kirjandusklubi logo 2022
• Lehekülg lemmikraamatust 2022
• Loosilugu 2022

Kollane kiil kinkis karule karvase kinda. Karu kallistas Koluveres karvast kinnast. Karvane kinnas kukkus kuiva kraavi. Kährik kihutas kindale kallale. Karu karjus: “Kes küll krabas karvase kinda?”

Annabel Rettel, 9.a

- Mis on jõehobu?

- Mitte mis, vaid Kes.

- Kes on jõehobu?

- Loll kala.

- Aga miks ta siis kuival maal elab?

- Ma ütlesin ju et loll.

Andris Org, 9.a

- - - - -

Õpilane jääb kooli hiljaks ja siis õpetaja küsib: ,,Miks sa hilined?”

Laps vastab: ,,Kalaga jalutasin.”
Õpetaja küsib uuesti: „Kas kala on sul koera eest või?”

„Mis koera, kassi.”

Karola Piirak, 7.b

- - - - -

Isa tuli Hesburgerist koju ja tõstis söögid kotist välja.
Tütar küsis: "Kas ma võin kananagitsaid võtta?"
Isa isegi ei jõudnud vastata, kui poeg varastas kananagitsad ära.
Isa: "Tule siia ja anna tagasi kana või muidu võtan sinult arvuti ära!"
Poeg andis kana tagasi.
Isa: "MITTE KANA, VAID KANANAGITSAD!"

Rommi Säinas, 7.b

- - - - -

Ema tuleb töölt koju ja hakkab süüa tegema.

Ta küsib pojalt: "Mis sa täna süüa tahad?"
Poeg vastab: "Midagi head."
Selle peale Ema uurib: "Muide, kuidas sul täna koolis läks?"
Poeg vastab: "Hästi, sest ma ei käinud täna koolis."
Ema: "Oh jah!"

Kristofer Jürgens, 7.b

- - - - -

Vanaisa räägib pojatütrega köögis.

Pojatütar köhib ootamatult ja vanaisa ütleb talle: ”Kui sa köhid siis pane käsi suu ette!” Pojatütar vastab selle peale: “Vanaisa, ära muretse. Mul ei kuku köhides hambad välja!”

Annabel Rettel, 9.a

- - - - -

"Mis on sinu kassi nimi?" küsib üks blondiin teiselt.

"Njäu."
"See pole mingi nimi ju!"
"Nii ta mulle igastahes ütles, kui ma küsisin, mis ta nimi on."

Freddy Pais, 7.b

- - - - -

Mial oli kombeks tellida palju õhupalle.

Ühel päeval pandi ta karistuseks keldrisse.
Seal oli juba ees üks vanem neiu.
Siis küsis Mia: "Kui kaua sa siin oled juba olnud?"
Neiu vastas: "Juba neli aastat."
Mia seepeale: "Issand, mitu õhupalli sa siis tellisid?"

Elisabetta Reboldi, 7.b

- - - - -

Arvo Joonasele: "Tead, mis ma tegin täna või?"

"No räägi!"
"Ma tegin selle karoona testi nüüd ikkagi ära."

"Nooo... väga tubli, aga mis see kõige raskem küsimus siis oli?"

Arvo vaatab Joonasele jahmunud pilguga otsa.

"Kas sa oled debiilik või?"

Joonas aga küsib: "Noh, ja mis sa vastasid siis?"

Raido Kodasma ja Kerdo-Kaur Martinson, 8.a

- - - - -

Lasteaias küsitakse lastelt küsimusi.

Õpetaja: "Kas kivid elavad?"
Laps: "Ei! Kas sa oled kunagi halli inimest näinud?"

Eliisabet Aas, 7.a

- - - - -

On täiesti tavaline kolmapäev. Klassis on vaid kolm puudujat. Ilm on jahe, kuid mitte külm. Poisid tagapingis jutustavad ja tüdrukud näpivad telefone. Keegi poleks suutnud uskuda, mis võib kõik juhtuda koolipäeva lõpuks.

Kirjanduse tund on jõudnud poole peale. Järsku astub klassi klassijuhataja Mari Õiepuu ning kutsub endaga kaasa paar õpilast. Klassis kerkib kerge sumin, mille õpetaja maha surub. Levima on hakanud kuulujutud, kuid keegi ei tea midagi kindlat. Peagi saabuvad poisid tagasi klassiruumi, ise näost valged. Kaasõpilased valavad nad küsimustega üle, ent poisid ei lausu sõnagi. Peale tundi lähevad poisid oma kahe paralleelika juurde ning uurivad, kas nad asjast midagi ei tea. Selgub, et üks 9.a klassi õpilane on sooritanud enesetapu. Surnukeha hoidis käes kirjakest, millel seisab “M.E H.H S.S ja A.S ei jää karistamata”. Poisid arutavad sel teemal tükk aega. Kuna enesetapu põhjust esmapilgul vaadates pole, peavad nad asja uurima hakkama. Miks lõpetas nooruk oma elutee?

Neli sõpra, Margus, Hanno, Simba ja Andra, alustavad uurimisega. Nad küsitlevad klassikaaslasi ja õpetajaid. Pealtnäha tundub tegemist olevat tavalise ja vaikse inimesega. Miks küsitles klassijuhataja just neid poisse? Miks just Margus Eskimo ja Hanno Hein? Poisid otsustavad uurida klassijuhatajalt, miks olid just nemad need, keda küsitleti.

Vastus oli loogiline. Kirjake, mis leiti laiba käest leiti, sisaldab nende nimetähti. Ometi pole poisid kuidagi seotud selle juhtumiga. Või nii nad arvavad. Põhjalikuma uurimise käigus selgub, et Hanno oli oma nüüdseks kadunud klassivenna tüdruku Arabella Sindu ära võrgutanud. See oletatavalt võis olla üheks põhjuseks.

Kuid kas see ongi kõik? See pole Simba arvates loogiline. Peab olema midagi veel. Kuid hinded olid tal ju korras. Kodune seis oli täiesti okei ja midagi muud nagu ei tundu olevat. Simba jõuab järelduseni – tegemist on mõrvaga. Kuid kes ja miks ta mõrvas?

Kahtlusalune on juba olemas. Surnud semu Siimul oli üks kiusaja, kes teda varasemalt korduvalt nii noa kui ka relvaga ähvardas. Ükskord isegi lõikas ähvardaja Siimul kintsu sisse sügava haava. Kiusaja muidugi pääses, kuna klassikaaslased olid kiusaja poolel.

Kahtlusalune käes, nüüd küsitlema. Neli sõpra sammuvad kiusaja Mihkli poole. Algul Mihkel eitab kõike, kuid peagi teeb ta vea. Esitab oma argumendile vastuargumendi. Algul väitis, et ei olnud eile kordagi näinud Siimu, hiljem aga räägib, kuidas ta käskis Siimul end koju viia.

Siim leiti Kollase Kodu tänava pargist. See asub vägagi lähedal Mihkli kodule. Peale seda, kui Mihklile see fakt ära mainitakse, tunnistab ta kõik üles.

Mihkel tappis Siimu. Kuid miks? Siimul on parem pereline ja rahaline olukord. Tal on kaks vanemat, mõlemal hea töökoht. Mihklil aga vaid isa ja ka tema on olnud enamus ajast töötu.

Mihkel oli kade ning teda ärritas, kuidas Siimul on elus kõik liiga hästi. Margus uurib, miks Mihkel ikkagi Siimu tappis. Seejärel tunnistab Mihkel, et see polnud tal plaanis. Ta plaanis vaid natuke lõigata, kuid läks liiga hoogu ja veenid purunesid.

Juhtum on lahendatud. Tänu neljale sõbrale leitakse olukorras selgus. Siim ei sooritanud mitte enesetappu, vaid ta mõrvati. Mõrvariks oli paralleelikas Mihkel, kes istub nüüd noortevanglas.

Eliise Simisker, 9.a

Film "Nullpunkt"

William Jamnes, 8.a

Muinasjutule "Punamütsike"

Triin Lepasaar, 8.b

Kõrvale kalduks külmast sügisest. Viletsusse heidaksin võimalusel pimeduse. Sügisel vahtima peab kodus õhku lennutades enda mõtteid. Õue minnes tuleb toime tulla tuule, vihma ja varajase pimedusega. Sügis pole parim aastaaeg, mulle meeldib suvi.

Lisete Lillemäe, 7.b

Karikapidu

Suusatajad just tulid võistlustelt, kus olid võitnud karika. Nad hakkasid mõtlema, kuidas võidu tähistamiseks pidu panna. Üks suusatajatest pakkus välja oma sõbra elukoha, sest sõber oli autojuht ja käis igal nädalavahetusel Lätist odavaid jooke toomas. Pidu sai ilusti planeeritud ja kõik jäid seda kannatamatult ootama.

Kui peopäev kätte jõudis ja joogid kohale toodi, hakkasid suusatajad ohjeldamatult jooma. Nad olid nii täis, et isegi jalad ei kandnud enam, kogu aeg kukkusid. Kui alkohol otsa sai, mõtlesid nad, et pidu läbi, lähevad koju. Autojuht ütles korduvalt, et magagu end enne kaineks ja ta viib nad homme ära.

Aga ei, nad ütlesid, et lähevad ikka jalgsi, kuna kodu siinsamas nurga taga. Ega autojuht saanudki neid enam peatada, sest ta oli ise ka võtnud ja vajus unne. Suusatajad hakkasid kodu poole kõndima, kuid poole tee peal kukkusid nad kokku, sest õues oli ikkagi külm talveilm. Nad jäid tee äärde tukkuma.

Korraga sõitis mööda üks rekkamees, kes siis tuli ja aitas unekotte natukene. Ta nägi, et neil pole sooja, ja lohistas nad lähedalolevasse väikesesse bussijaama magama ning ise läks minema. Aga kui juba hommik kätte jõudis, olid nad alajahtunud ja poolenisti surnud, sest õues oli külm ja nad olid särgiväel. Pärast seda valisid nad endale ohutuma spordiala kui kolmikvõistlus (tõstmine, orienteerumine, mälumäng).

Timmo Köster, 9.b

- - - - -

Peoleminek

Ühel külmal talveõhtul istusid bussijaamas pingi peal kaks inimest. Üks autojuht, nimega Taavi, ja üks suusataja, nimega Aino. Nad olid vanad sõbrad ja ootasid bussi, et minna peole. Hetkel oli aga üks suur lumetorm ning kedagi teist polnud ootesaalis.

Aino küsis Taavi käest: „Millal see buss tuleb?“

Taavi vastas: „Buss pidi jõudma kümme minutit tagasi. Sellise külmaga see enam ei tule.” Aino ütles: „Siis peab lihtsalt kõndima sinna, sest muidu pole siin varsti enam sooja.”

Kui ta esimese sammu võttis, libises ja kukkus maha.

Taavi küsis: „Kõik korras?”

Kuid peagi kukkus ise ka.

Aino vastas: „Harju ära, meil on veel pikk tee ees.”

Kui nad olid juba pool teed ära kõndinud, hakkas Taavi kurtma: „Kas saame korraks puhata? Mul on külm ja valus kukkumisest juba.”

Aino vastas: „Kus sa siin puhkamiseks kohta näed?”

Taavi palus: „Istume maha kas või hetkeks.”

Aino pakkus välja: „Kui me jookseme, siis jõuame kiiremini, nii sobib?”

Taavi vastas: „Sobib.”

Nad hakkasid jooksma ning varsti jõudsid ka pärale. Kui nad sisse astusid, olid väga üllatunud, sest maja oli peaaegu tühi. Elutoas oli vaid paar inimest vestlemas, laua peal olid snäkid ja kõlarist kostis vaikne muusika.

Taavi küsis: „Kas siin pidi toimuma pidu?”

Üks mees vastas: „Enamus ei saanud tulla tormi tõttu.”

Aino ja Taavi otsustasid, et nad lähevad tagasi.

Nad astusid majast välja ja hakkasid sammuma bussipeatusesse.

Raimond Busch, 9.b

- - - - -

Saunapidu

Bussijaamas sai suusataja kokku autojuhiga, kes oli suusataja sõber. Autojuht ütles, et teeb ühe saunapeo ja kõik on kutsutud. Ta viis suusataja koju ja järgmisel päeval tegi peo.

Peol oli palju rahvast tõesti. Kes ikka ei tahaks talveõhtul sauna? Autojuht elas mägises metsas ning suusataja mõtles, et enne saunaminekut läheb suusatab natuke. Kuid autojuht unustas sõpra hoiatada, et metsas on mahalangenud puu.

Suusataja sõitis ühest järsust mäest alla ja otse vastu teel vedelevat puud. Paugu tagajärjel kukkus ta lumehunnikusse. Kui suusataja tagasi tuppa läks, hakkasid kõik tema üle naerma ja autojuht karjus, et suusataja näeb välja nagu lummememm. See ajas isegi suusataja naerma.

Suusataja tahtis lõpuks ometi minna sauna, aga seal polnud enam tuld all. See tähendas seda, et sooja ka polnud. Autojuht küttis uuesti sauna ja suusataja sai end soojendada. Kui kõik olid saunas ära käinud, läksid nad õue lumesõda tegema. Pärast seda jäid aga kõik haigeks. Sellest jäi sõpruskonnas levima kõnekäänd: enne mõtle, siis suusata.

Helene Jõelaid, 9.b

- - - - -

Bussijaama peo planeerimise seiklused

Neljapäeval kell 13.13 kohtusid suusataja ja autojuht bussijaamas. Autojuht andis suusatajale idee lähipäevil pidu panna. Suusataja aga lõi kahtlema. Ta arvas, et pidu pole hea panna, kuna sooja pole. Ta arvas, et 10 kraadi pole piisavalt soe pidutsemiseks. Autojuht imestas, mis suusataja see on, kelle jaoks on 10 kraadi külm.

Autojuht ütles: „Mis see temperatuur ikka loeb, kui me toas pidutseme.”

Suusataja arvas, et majas pidutsemine pole nii lahe kui väljas.

Autojuht proovis teda rahaga veenda. Lubas anda suusatajale 10 eurot, kui ta peole tuleb. Suusataja ei olnud ikka nõus minema autojuhi peole.

Suusataja teatas: „Davai, ma ei viitsi enam siin olla, hakkan kodu poole liikuma, sest külm on.”

Autojuht vastas : „ Vaata, et sa tee peal ära ei külmu!”

Suusataja võttis taskust telefoni välja ja hakkas bussijaamast kodu poole liikuma. Järsku komistas ta oma jala otsa ja kukkus näoga põõsasse. Suusataja ei saanud aru, mis just temaga juhtus, sest kõik käis nii kiirelt.

Sealsamas kõrval oli autojuht, kes nägi kõike pealt. Ta ei suutnud oma naeru kinni pidada. Kõik inimesed, kes olid bussijaamas, kuulsid autojuhi naeru. Autojuht naeris nagu kajakas, valjult ja kaagutava häälega.

Suusataja ronis vaikselt põõsast välja, käis kätega üle oma riiete. Vaatas piinlikult ringi ja värises külmast.

Autojuht sai lõpuks oma naeru pidama ja ütles : „No kuule, selle peale võiks nüüd soojuse- ja peaparandusejoogikese panna."

Suusataja vastas: „No, olgu pealegi, homme võib pidu panna.”

Autojuht naeris: „Vaata, et sa oma näo homme korda teed, enne kui peole tuled!”

Herko Pärtel, 9.b

- - - - -

Üks külm õhtu

Elas kord üks suusataja, kes oli oma järjekordselt treeningult kodu poole sättima hakanud. Jõudnud oma autoni, klõpsas ta autol pakiruumi lahti, pani suusad autosse ja istus rooli taha.

Autot käivitades tekkis tal aga selline probleem, et pole sooja, vaid just vastupidi, on nii palju külma, et auto ei käivitunud. Niisiis ta võttis oma suusad uuesti autost välja ning läks tee äärde hääletama. Ei läinudki kaua, kuni üks tore autojuht seisma jäi ja ta peale võttis.

Autojuhiga klappis suusataja kohe algusest peale väga hästi. Autos jutustades said nad üksteise kohta vägagi huvitavaid asju teada. Näiteks õppis suusataja, et sellele autojuhile meeldib väga pidu panna ning autojuht omakorda mõistis, et sellele suusatajale ei meeldi üldse pidu panna.

Autojuht oli nõustunud suusataja bussijaamani viima, mis sobis suusatajale väga hästi, sest otse bussijaama kõrval ta elaski. Veel enne bussijaama jõudmist küsis autojuht suusatajalt, et ega too ei tahaks sel õhtul kusagil pidu panna, kuid tegelikult ta juba teadis vastust.

Lõpuks bussijaama kohale jõudnud, vahetasid uued semud veel telefoninumbreid ning jõudsid juba hüvasti jätta. Õues aga olid tugevad külmakraadid, mistõttu suusataja jää peal kukkus ja lõi oma pea vastu autot ära. Natuke maas lebanud, tõusis suusataja uuesti jalule ning tahtis järsku jubedalt pidu panna.

Autojuhil selle vastu küll midagi polnud ja nad asusidki teele ning kes teab, võibolla nad pidutsevad veel tänase päevani.

Juss Leiner, 9.b

- - - - -

Ootamatu helikopterisõit

Suusataja ja autojuht planeerisid pidu panna koos sõpradega, kuna suusataja sai kuldmedali võistlustel. Autojuht ütles suusatajale, et nad lähevad jooke välja valima Lätti, oodaku ta teised bussijaamas ära ja siis saavad koos pidu pidama minna.

Sõit läks hästi – nad ei viitsinud Iklas pidama jääda ja kihutasid edasi. Poest ostsid nad nii palju jooke, kui autosse ära mahtus, ja hakkasid Eesti poole tagasi liikuma.

Suusataja oli joomist aga varem alustanud. Ülevas meeleolus tahtis, et autojuht keeraks maanteelt küla vahele, kus elas tema vanaema. Nad olid mööda muldteed juba tund aega sõitnud, kui autojuht läks närvi ja hakkas autot ümber keerama, aga auto lakkas töötamast ja nad jäid tee peale kinni.

Autojuht kontrollis, mis juhtus. Tuli välja, et ülekoormatud autol sai lihtsalt kütus otsa. Nad mõlemad olid lootuse kaotanud ja hakkasid jooma, lootes, et keegi sõidab neist mööda. Umbes 75 minuti pärast ei olnud ikka veel ühtki autot möödunud ja neil hakkas külm.

Suusataja ja autojuht otsustasid võdisedes edasi kõndida. Kümme minutit hiljem nägid nad lõpuks suurt maja, mis oli nagu mõis. See tundus tühi, kuigi nad koputasid uksele ja akendele. Keegi ei vastanud. Nad uurisid ümbrust. Maja taga oli helikopter, millel olid veel võtmed ees.

Mõlemad teelised olid juba silmini täis ega mõelnud seetõttu tagajärgedele. Nad ronisid helikopterisse. Suusatajal oli kogemusi lendamisega, kuna ta oli seda õppinud ja kopteriga varem sõitnud. Nad käivitasid helikopteri ja sõitsid õrnalt autole lähemale, et kastid sisse panna.

Suusataja suutis kuidagi maantuda. Nad ladusid helikopteri nii täis, kui said. Paar autosse jäänud kasti jõid nad tühjaks ja jätsid maha. Sõites helikopteriga juba Eesti poole, tuli neil sekeldusi õhuväega, kuna nende lennuvahend polnud regristeeritud Eesti aladel sõitmiseks.

Raadiost tuli neile käsk maanduda või neid hakatakse jälitama. Suusataja ja autojuht eirasid kõiki korraldusi ja sõitsid edasi. Paari minuti pärast sattus neile taha lennuk, piloot käskis neil maanduda. Selle peale hakkas autojuht lennukit pudelidega loopima.

Üks pudel aga kukkus all maanteel olevale mootorratturile pähe ja ta kukkus. Õnneks tal ei juhtunud midagi, kuid ta vihastus ja hakkas ka helikoptrit taga ajama. Lõpuks oli neil taga Eesti õhuvägi ja grupp vihaseid mootorrattureid.

Seiklustele vaatamata jõudsid nad bussijaama. Sõbrad imestasid nähes helikopterit, mitte autojuhi vana Volvot. Suusataja maandus bussijaama katusele. Üheskoos avati uued pudelid, aga siis hakkas kõik uduseks minema ja suusataja ärkas uuesti üles. Ta oli auto kõrvalistmel ja värises külmast.

Reno-Ronald Paroll, 9.b

- - - - -

Vanamoor ja varandus

Umbes paar aastat tagasi oli vanamoor lugenud kaupmehe käejooni, kuna kaupmees soovis teada saada, kas tema esiisa on peitnud varanduse metsa kuivkäimla alla. Kuna kaupmehe esiisa oli maur ning esiisa poeg oli juut, ei rääkinud ta kunagi oma pojale, kus on peidetud varandus või on see üldse olemas.

Vanamoor luges kaupmehe käejoontelt, et varandus on olemas, kuid ei öelnud seda kaupmehele. Nimelt oli vanamooril vaja endale osta karjamaa, kus oma ustavat lambakarja karjatada. Lambakari koosnes seitsmest lambast ja neljast inimesest. Need seitse inimest oli vanamoor maha nottinud poejärjekorrast, kus nad olid vanamoorist ette trüginud.

Nüüdseks juba mitu aastat varandust otsinud vanamoor kutsus kaupmehe Zahara kõrbe põhjaossa, et tema käejooni uuesti lugeda. Vanamoor sai ennustada ainult siis, kui Päike oli seniidis, sest siis hakkasid kaupmehe käed higistama. Kuna kaupmehe käed ei hakanud seekord higistama, ei olnud võimalik käejooni lugeda.

Nüüd pidi vanamoor teoloogia kasutusele võtma. Vanast usuteadusest sai ta käte higistamiseks vajaliku loitsu teada ning hakkas kaupmeest nõiduma. Et loitsu saaks läbi viia pidi vanamoor kaupmehele kitsepabulaid näkku hõõruma ning lausuma sõnad "anuhãramã bãkhrãharū", mis tähendab nepali keeles "kitsepabulad näos". Kaupmehe käed hakkasidki higistama.

Vanamoor sai teada, et varandus asus Zahara kõrbe lõunaosas kõrbe ja metsa vahelisel alal, kus asus kunagi kuivkäimla. Kui vanamoor läks varandust otsima õigesse sihtkohta, ei leidnud ta alguses midagi. Kui ta oli otsinud juba pikemat aega, leidis kuivkäimla ning hakkas kaevama maa alla. Vanamoor kaevas end kuni 10 meetri sügavusele ning leidis sealt suure kirstu.

Viimast jõudu kokku võttes viskas vana naine kirstu maapinnale. Roninud maapinnale tagasi, hakkas vanamoor kirstu avama, kuid ei saanud sellega hakkama. Ta kasutas pommi, mis tal kaasas oli, ja lõhkas niiviisi kirstu luku. Kirstu kaas avanes. Suure kirstu sees oli rull vetsupaberit ja mitte midagi muud. Vanamoor naeris ning läks koju, et oma lambaid magama panna.

- - - - -

Kaupmees ja teoloog

Kaupmees oli tulnud karjamaale varandust otsima. Talle oli antud kaart ja öeldud, et rist tähendab õiget kohta. Sellist juttu oli talle ajanud üks soolapuhuja ja käejoontelugeja. Kaupmees oli kergeusklik ullike ning kõike, mida talle öeldi, jäi ta ka uskuma.

Niisiis tatsas kaupmees ööd ja päevad karjamaal ja muudkui kaevas ja kaevas. Seal päevad läbi kaevates kohtas ta üht teoloogi. Teoloog Teodor oli samuti üks ullike ja üsna pikkade juhtmetega vennike. Teodor oli kirikust välja visatud oma hirmsa välimuse pärast ning nüüd uitas ta maailma peal ringi. Ta pakkus oma abikätt kaupmehele ja nii nad otsisid kaks päeva koos varandust, kuni mõlemal villand sai.

Mehed mõtlesid, mida küll edasi teha, ja otsustasid hakata inimesi maha nottima. Kas selline mõte oli tingitud vihast või oli mõlemale ullikesele päike pähe hakanud? Esimeseks ohvriks oli maur, kes saadi kätte, kuna ta ei olnud piisavalt kiire, et joosta. Lõppude lõpuks jõudsid nad päris mitu inimest ühe päevaga maha nottida.

Kui päike seniidis oli, heitsid nad magama. Järgmisel päeval tegid nad sama asja, kuid õhtuks mõtlesid, et ei viitsi enam. Siis hakkasid nad uut plaani välja mõtlema. Ideid ei tulnud. Nii veetsid nad mitu päeva mitte midagi tehes ning lubasid üksteisele, et on vastastikku surmani ustavad.

Ühel hommikul ärgates märkas kaupmees, et teoloog oli tema ees hobuse seljas ja karjus talle, et too on ise süüdi, et võõrast usaldas, ning lubas edasi üksi rändama ja varandust jahtima minna. Kaupmees oli jahmunud.

- - - - -

Kõige imelikum päev

Ühes Andaluusia linnas, nimega Almeria, elasid isa ja poeg. Isa on töötanud terve oma elu seal linnas kassiirina ja ta oli samuti poeomanik. Ta poeg on linna huligaan ja lurjus. Isa tahtis, et tema pojast saaks ka kassiir ja võtaks tema poe kunagi üle. Poisile see aga ei istunud, tema tahtis saada meremeheks ja sellepärast oli neil isaga kogu aeg vaidlusi.

Isa rääkis, et meremehe elu on liiga ohtlik ja karm. Ta oli selle kohta piisavalt raamatuid lugenud. Ta teadis, kus Tuneesia ja Maroko piraadid varitsesid ja röövisid. Lisaks kartis isa ka merekoletisi. Poiss ei võtnud isa kuulda ja jooksis järjekordselt kodust ära. Seekord sattus ta sadamasse.

Poiss märkas, et oli raha koju unustanud ega hakanud nüüd tagasi minema. Ta otsustas hoopis varastama hakata, aga see lõbu ei kestnud kaua. Poiss jäi vahele ja jooksis suvalisele laevale peitu. Kui ta trepist alla kiirustas, lõi pea ära ja kukkus kooma.

Ärgates ei tajunud ta enam ümbrust, ei teadnud, kus ta on või kui palju aega oli möödunud. Ta läks laeva tekile ja märkas, et ümberringi oli ainult liiv. Poiss sattus segadusse, et kuidas ta keset kõrbe saab olla. Kauge oaasi kõrval nägi ta üht väikest maja ja hakkas selle poole minema. Ta lootis, et keegi elab seal.

Poiss koputas kohale jõudes uksele ja ilmus mustajuukseline kääbus. Poiss küsis kääbuselt, kus ta on. Kääbus ei saanud aru ning võttis luuavarre ja proovis poissi maha nottida. Kääbus sai aru, et poiss tuleb rahus ja läks mingit raamatut otsima. Ta naases hispaaniakeelse sõnaraamatuga. Kääbus hakkas järsku puhtalt hispaania keelt rääkima. Ta ütles: „Tere, mina olen Frodo. Ma olen võlur ja tean paljusid trikke. Tutvustage ennast!”

Poiss oli hämmeldunud ning tutvustas end kääbusele. Ta palus, et kääbus aitaks tal koju tagasi saada. Kääbusele ei olnud see probleem, kuna ta oli võlur. Kääbus hakkas imelikus keeles sõnuma ja järsku oli poiss kodus voodis.

Kui poiss oma seiklustest isale rääkis ja teatas, keda kõike teel kohtas, lausus isa: „Sinust ei saa kunagi mingit meremeest, sa käisid sadamas vargil ja keegi ei taha sind sinna enam. Teiseks sa oled hulluks läinud, et siin kodus mingeid kääbuseid näed.” Poiss oli oma elus pettunud ning hakkas edaspidi isa sõna kuulama ja läks töötas elu lõpuni kassiirina.

- - - - -

Kaupmehe huvitav minevik

Elas kord üks kaupmees, kellel oli oma talu ja karjamaa. Ühel ilusal suvepäeval, kui päike oli seniidis, kavatses kaupmees kaevata oma karjamaal, kuna ta oli kuulnud, et seal on mingi varandus peidus veel sellest ajast, kui maurid selle koha peal elasid. Maurid olid enamasti teoloogid.

Niisiis, kui kaupmees kaevas, tuli tema tagant väärarenguga inimene, kes nottis varandust otsiva kaupmehe maha. Väärarenguga inimene aga ei tahtnud seda varandust, ta tahtis lihtsalt näha kaupmehe käejooni, kuna oli kuulnud, et sellel kaupmehel on väga huvitav minevik.

Tuli välja, et kaupmehe vanemad tegelesid kunagi lillekasvatusega ja neil olid koduloomadeks ükssarvikud, mitte sead või lehmad. Kaupmehele meeldis ükssarvikutega ratsutada. Ta oli väga ustav oma ükssarvikutele. Tema unistus oli, et karjamaa oleks täis ükssarvikuid.

Kui kaupmees üles ärkas, ootas teda ees üllatus, nimelt oli väärarenguga inimese südant soojendanud tõik, et kaupmehele meeldisid isesugused loomad. Väärakas otsustas, et teeb kaupmehele kingituse ja tõi talle terve karjamaatäie ükssarvikuid.

Kaupmees oli väga õnnelik, et ta sai oma unistuse täide viia ning andis ka väärarenguga inimesele raha, et viimane saaks oma haigust ravida ja elada oma unistuste elu, nii nagu talle päriselt meeldis. Väärakast sai asjalik inimene, kes pöördus usku ja tegeles terve elu teoloogiaga.

Karina-Mirtel Dervojed, Dagmar Jakobson, 9.a

- - - - -

Naljakas jutuke
Maur ja kaupmees

Elas kord maur Kauru. Kauru oli julge ning ei kartnud midagi. Tal oli kirjasõber kaupmees Mauru. Kauru polnud kunagi Maurut näinud, ent see ei tähendanud tema jaoks midagi. Kauru tahtis väga Mauruga kokku saada, kuid kahjuks ei tohi tavalised maurid lahkuda aladelt, millel on päike seniidis.

Mauru kirjeldas oma kirjades palju erinevaid kohti ning jutustas põnevaid legende. Leidus nii lugusid kentsakast lambakarjusest, kes elas ilmelistel rohelistel karjamaadel, kui ka käejoontetute rahvaste külast, mille all olevas kaevanduses leidub imeline aare. Mauru rääkis oma viimases kirjas Kaurule, et plaanib selle varanduse leida. Kui ta selle leiab, lubas ta rännata Kauru kodustele aladele, et Kauruga kohtuda.

Sellest kirjast möödusid aastad ning Kauru oli Mauru unustanud. Kätte oli jõudnud aeg, mil Kauru pidi ühinema sõjaväega. See aga polnud mingi tavaline sõjavägi. Selle juhiks oli teoloogiaprofessor Tiigu. Ta oli kunagi rännanud usuteadust õppima, aga tüdines sellest 20 aastat hiljem ja naases mauride juurde. Kuna oli kõige targem maur, sai temast sõjaväe kõrgeim juht.

Ühel õhtul teatas Tiigu, et Kauru rühmal on aeg minna öisele ellujäämise harjutusele. Kauru rühmas aga oli üks kummaline maur Veene, kes kunagi ei rääkinud ühtegi sõna ning ei saanud ise teiste jutust aru. See maur rääkivat mingit muud keelt. Õhtu käes, sättides magama, märkasid Kauru rühma maurid, et Veenel polnud varustust kaasas. Tiigu andis Veenele raadio kätte ja saatis ta põllule valvet pidama. Kauru pidi koos Tiiguga olema raadiopunktis. Juhul, kui Veene midagi teatama peaks, pidi Kauru Tiigu äratama ning edasi reageerima.

Aeg möödus aeglaselt. Kätte oli jõudnud südaöö. Järsku kuulis Kauru kokutamist. Ta sai aru, et Veene üritab midagi öelda. Lõpuks kostis sõna:” K-K-Kaupmehed.” Selle peale oli Kauru üllatunud ja ütles: ”Väga tubli Veene! Mis sõnu sa veel tead?” Veene jätkas: “Siinsamas.” See ehmatas Kauru ära ning ta äratas enda kõrval magava professori Tiigu. Tiigu käskis uurida, kui palju kaupmehi on.

Kauru mõtles veidi, et kuidas ta teeb sellisele maurile selgeks mida tähendab palju või vähe. Talle tuli mõte ja küsis valjult:” Veene, kas kaupmehi on palju,” ning seejärel vaikselt, “või vähe?” Järgnes vaikus. Kauru arvas juba, et Veene on ära röövitud, kuid lõpuks sai ta vastuse: ”Keskmine.” Kauru oli segaduses – kas keskmine nagu suuruselt või arvult järgi. Aega polnud raisata. Kauru haaras oma oda ning jooksis Veenele appi.

Kohale jõudes nägi ta, et oli üks kaupmees. Viimane tutvustas end ja selgus, et tegemist oli Kauru vana sõbra Mauruga. Mauru teatas, et leidis varanduse, kuid see polnud midagi erilist. Varanduseks oli hunnik roosasid lillelisi aluspükse. Maurid aga polnud kunagi midagi sellist näinud ning kaupmees kinkis aarde mauridele. Maurid olid rõõmsad. Sellest päevast alates nimetas Kauru kaupmees Mauru oma ustavaks sõbraks.

Eliise Simisker, 9.a

- - - - -

Kõrbe eksimus

Elas kord üks noormees suure riigi ääres. Tal olid pruunid silmad, paksud kulmud ning mustajuukseline parukas. Mees kuulis, kuidas üks vanaisa rääkis legendaarsetest kassidest ning hiirtest kaugel Põhja-Andaluusia kõrbes. Vanamees seletas, kuidas nemad olid kõige uhkemad ja tuntumad terve maailma peal.

Noormees oli hämmastuses, kuna tema ise oli otsinud endale juba aastaid uusi lemmikloomi peale seda, kui tema hinnatud vares maha notiti. Noormees oli esitanud teistele linnaelanikele trikke, et raha teenida, kuid ühel õhtul jäi lind valveta ning suured kiskjad ei jätnud hommikuks linnust sulgegi alles.

Vanameest küsitlemata asus noormees lähima kõrbe poole teele. Kuna poiss polnud väga kiire, kulus temal mitu kuud, et kõrbe jõuda. Noormees pidi veel mitu ööd ja päeva otsima enne, kui leidis suure linna koos mitme maja ning lossiga. Seal nägi ta palju erinevaid maalijaid ning kaupmehi ning isegi mitut poodi. Linnas küsitles poiss läbi mitmeid inimesi ning käis ka poodides, kuid ikka ei leidnud seda, mida ta oli otsinud.

Alles päeva lõpuks sai poiss aru, millest vanamees rääkinud oli. Mees oli rääkinud uhketest kassiiridest ehk kassapidajatest, kes linnas tegutsesid, kuid poiss oli aru saanud, et jutt käis lemmikloomadest. Tüdinud poisil ei jäänud muud üle, kui tagasi kodu poole sammuda ning oma tegude üle mõelda.

Juss Leiner, Kert Allikas, Raimond Busch, Andero Ennok, 9.b

- - - - -

Joosepi ja ahvi seiklused

Läksid kord Joosep ja ahv linnast kaugele ära. Nad ei teadnudki, kuhu minna sai, aga ikkagi jätkasid jalutamist. Olles mitu päeva kõndinud, avastasid nad, et olid jõudnud teise maailma nurka. Teises maailma nurgas oli linn nimega Toikola.

Joosep ja ahv hakkasid otsima abi elukoha leidmiseks. Kui nad olid terve pärastlõuna lõputuid teid ja nurgataguseid kõndinud, kohtasid nad väikese poe ees mauri. Joosep läks mauri juurde ja küsis ta nime, tuli välja, et mauri nimi oli Ämblikmees. Joosep palus Ämblikmehelt abi. Ämblikmees oli nõus Joosepit aitama, kui saab ahvi endale.

Joosep oli nõus ja nad leppisid kokku, et Ämblikmees saab ahvi ja Joosep saab 75 eurot. Samal hetkel, kui Joosep hakkas ahvi maurile andma, sai ahv pahaseks, hammustas Joosepi sõrme ja jooksis mööda teed minema. Vahepeal oli Ämblikmehele ustav kaupmees tulnud õue vaatama, mis lärm sealt kostub. Kui Ämblikmees oli kaupmehele juhtunu ära seletanud, tormas kaupmees ahvile järele.

Kaupmees oli poolel teel ahvi silmist kaotanud ja kõndis nüüd õnnetuna tagasi. Ahv aga oli jõudnud karjamaale, päike oli seniidis, ahv oli higine, käejoontest sai aru, et tulevik küll ei tule ilus. Samal ajal olid kaupmees ja maur Joosepi ilma ühegi mõjuva põhjuseta maha nottinud. Neile lihtsalt ei meeldinud Joosep.

Ahv oli mitmeid päevi karjamaal veetnud ning otsustanud linna tagasi minna. Poole tee peal tutvus ahv tuntud teoloogiga. Nad veetsid linnas koos aega. Teoloog rääkis ja rääkis, kuidas temale oli pärandatud hiigelsuur varandus. See olevat lausa mitme kirstu suurune. Teoloog aga ei rääkinud ahvile, kus tema varandus asus. Varanduse asukoht on siiani teadmata.

- - - - -

Skorpion

Sabrina oli just äsja kaugelt Saksamaalt Anduluusiasse kolinud ja otsis nüüd endale töökohta. Ühel päeval pakuti talle suures kaubamajas kassiiri kohta. Ta võttis selle hea meelega vastu, kuna rahaga hakkas juba kitsaks minema. Sabrina ise oli sale, mustajuukseline pruunide silmadega kaunitar. See kaubamaja, kus ta tööd sai, oli suur ja tal läks üpris kaua, et õige pood üles leida.

Kassiiritöö polnud raske ja Sabrinale meeldis inimestega suhelda. Ta oli umbes nädal aega sel töökohal töötanud, kui tundis, kuidas tal kõik valutab kogu aeg. Ühel päeval rääkis talle üks kohalik kassiiri needusest, et see töökoht on nõiutud ja vaid maha notitud skorpioni liha päästaks. Sabrina ei uskunud algselt seda kuulujuttu, aga aja möödudes muutus kõhuvalu kannatamatuks.

Peale mitut asjatut arstilkäiku sai Sabrina aru, et needus oli päris. Ta hakkas otsima kedagi, kes müüks maha notitud skorpioni liha, aga kõik müüjad vaatasid teda, nagu ta oleks oma mõistuse kaotanud. Lõpuks ei jäänud tal muud üle, kui küsida töölt puhkust ja sõita paadiga kõrbe poole.

Paaripäevane retk kõrbesse mõjus Sabrinale üpris halvasti. Ta kõhuvalu oli läinud meeletult talumatuks. Ta ei suutnud enam edasi liikuda. Eemalt nägi Sabrina ühte telki. Ta üritas selleni jõuda, kuid asjatult, enne kukkus pikali. Mõne aja pärast, kui ta oli toibunud, hüüdis appi.

Telgist tuli välja kondine pika habemega naine, kes lohistas Sabrina oma telki. Telgis vaatas habemega naine Sabrina üle ja ütles: "Supia kruts!" Sabrina ei saanud midagi aru ja näitas naisele kaarti, mille järgi ta teel oli. Naine aitas Sabrina püsti ja andis talle ühe oma kaamelitest ja näitas talle, kuhu minna. Sabrina hakkas liikuma otsitud paika nimega Skrupi püramiid.

Paar tundi hiljem oli ta jõudnud kohale. Ta läks püramiidi sisse ja nägi seal kuhjunud skorpioneid. Eemalt paistis ka mingi silt, mis ütles: "Kui sa tahad maha notitud skorpioni liha, pead Sa kõigepealt näitama mulle oma lemmiktrikki!" Sabrina jäi mõtisklema, et kellele ta seda näitama peab. Siiski näitas ta oma trikki, mida oli kaubamajas kassiirina töötades õppinud.

Sabrina jooksis ühest seinast teise ja hüüdis: "Ma olen Seebi Riina!" Nurga tagant tuli välja seesama naine, kes oli talle kaameli andnud. Naine ulatas Sabrinale maha notitud skorpioni liha ja ütles: "Kugista alla." Sabrina sõi skorpioni ära ja muutus ise skorpioniks.

- - - - -

Pedro festivaliseiklused

2005. aastal elas üks mustajuukseline kassiirist mehhiklane Pedro, kelle unistus oli minna muusikafestivalile Andaluusiasse. Ta töötas Yucatanis väikeses toidupoes, kui ühel päeval sisenes sinna Hispaania miljonär, kes oli oma katki läinud autole abi otsimas. Lahke Pedro aitas Hispaania miljonäril ilusa Mercedes G Wagon'i korda teha. Pärast seda juhtumit tänas miljonär Pedrot ühe suure kotitäie rahaga. Pedro oli suures hämmingus, kuna ta polnud iial nii suurt kogust raha oma käes näinud.

Järgmisel päeval otsustas Pedro osta oma vana Intel arvutiga ühe esimese klassi lennupileti Meridast Sevillasse. See läks tal maksma 6000 dollarit. Ülejärgmisel päeval otsustas Pedro oma töökohast lahkuda, et Sevillast enam kunagi naasta. Lennuki peale astudes pakkus Stuart talle tavalist istekohta, sest tahtis teha trikki, nagu oleks kõik kohad on täis.

Kui Pedro Sevillasse jõudis, mõtles, et see on päris ilus koht ja plaanis suure villa osta. Samal päeval leidiski ta sobiva villa ja ostis muudki, millest ta oli ammu unistanud. Jõudis kätte festivalipäev, mil Pedro sõitis kohale oma BMW E60 M5'ga ja parkis invaliidi kohale, kuna arvas, et oli tehtud mees, kelle pangakontol mitu nulli. Sel õhtul pidutses Pedro nii kõvasti, et ta mitu inimest peksid ta läbi.

Pedro leidis ennast mitme inimese keskelt ja oli hämmeldunud, mis temaga juhtus. Hiljem hakkas ta uurima, kes olid teda rünnanud. Mõne tunni pärast oli ta intsidendi siiski unustanud ja leidnud lisaks paar sõpra. Pärast peo lõppu tahtsid ta sõbrad kõrbesse edasi pidutsema minna. Sealsamas nägi ka Pedro oma mäletamise järgi peksjaid ning läks neid maha nottima. Pärast seda läksid nad kõik purjus peadega Pedro bemmi rooli ning sõitsid end sodiks.

Timmo Köster, Kristian Kohv, Anne-Ly Pogosjan, 9.b

- - - - -

Kaupmehe luhtunud unistus

Laev saabus sadamasse ja sellelt astus maale kaupmees. Ta oli jõudnud oma uuele kodumaale. Ta otsustas vahetada elukohta, sest eelmises riigis ei tahtnud keegi tema kaupa osta. Jätnud maha kõik oma ustavad sõbrad, oli ta teele asunud.

Kaupmehe uueks kodumaaks sai Aafrika. Mees lootis, et seal on tema kaup populaarsem. Ta äritses nimelt surnud rottidega. Räägitakse, et Aafrikas elavad maurid, kellele maitsevad rotid. Kaupmees oli kuulnud, et Aafrikas kasvavad rotid hiigelsuureks nagu kassid. Mida suurem rott, seda rohkem raha.

Järgmisel päeval ärkas ta varakult. Tundus olevat kena ilm rottide maha nottimiseks. Ta suundus üle karjamaa kõrbe poole. Kuulu järgi pidavat kõrberotid eriti maitsvad olema - suured ja rasvased. Möödus tund ja kaks, ei ühtki rotti. Päike oli seniidis ja kõrvetas tema paljast pealage. Ta istus maha ja otsustas natuke puhata. Künka tagant ilmus nähtavale üks maur, maha notitud rott õla peal.

Kaupmees küsis maurilt, kust ta selle roti sai. Maur seletas midagi pikalt ja laialt oma keeles, aga kaupmees ei saanud midagi aru. Kaupmees otsustas linna tagasi minna. Linnaväljakul toimus parasjagu laat. Kaupmehel oli kahju, et ta ühtegi rotti polnud maha nottinud. Rahvast oli meeletult palju ja äri oleks seal hästi läinud.

Järsku märkas ta telki, kus mustlane ennustas tulevikku. Ta astus sinna sisse ja mustlane vaatas tema käejooni. Kaupmees lootis, et mustlane ennustab talle, kuidas kiiremini rikkaks saada. Kahjuks pidi ta pettuma, sest mustlane soovitas tal hakata teoloogiaga tegelema. Seda ei osanud kaupmees oodata. Tema unistus kiiresti rikastumisest maha notitud rottide abil purunes põrmuks.

Andreas Schön, 9.a

- - - - -

Mulle meeldib planeet Maa,
kus on minu lemmik maal
Kuu peal olen mina ka
Kust kuuuli maaale tõukan ma

Karl Tuka, 7.a

- - - - -

Jõuluvana

Jõuluvana tore mees,
tal on mitu abimeest.
Vanal uhke habe ees,
tal ka põdrad saani ees.
Tema puhkab kogu päeva,
abimehed seda näevad.
Õhtul jälle sõit on ees,
lapsed ootvad kuuse ees.

Viktoria Setško, 7.a

- - - - -

...

Meie Leo on hirmus hull

pangakontol puhas null!

Käib ja ajab pere närvi,

sest kodus pole üldse värvi.

Ema tõstab hullult kisa

appi tuleb vanaisa.

Kahekesi teevad Leole

tuule alla vanale reole!

Reigo Tiivits, 7.b

- - - - -

Murtud ingel

Su särav naer –

täidab minus tühimiku,

mis on kui sügav kaev.

Nähes sind,

paned mõtlema mind –

kas oled vaid ilus laululind?

Või leidub sinus nõiaring,

mis ära nõidunud on mind.

Ning kui sind näen,

siis meenuvad su käed.

Nii hellad, nii õrnad.

Kuid valmis tagasi hoidma kõik kurjad väed,

mida rünnakul sa näed.

Minevik sul olnud sünge

ning elus leidub pinge.

Lootes ravida su murtud hinge

tekib tahe olla keegi.

Keegi kes aitab,

keegi kes toetab,

kes arvestab,

kes austab.

Kuid olen vaid mina – eikeegi.

Ei keegi hingearst.

Ei keegi arst.

Kuid tähtis see pole.

Kõik mis juhtub, lisandub me ajaloole.

Kui pikk on me ajalugu?

Kas on see justkui antiiklugu?

Seda me ei tea

Ning vahest teeme vea

Kuid iga viga lisab märgi meie lõuendile,

milleks on me keha,

milleks on me hing.

Ning nii nagu veeremas kui täring,

saabub varsti uus päring:

Kas valmimas on kunstiteos,

või järjekordne valu,

mis seisab meil peos.

Oled kui murtud ingel

kes seisab lääne-rindel

valmis astuma sõtta

või vajuma mutta.

Olles valmis taluma valu,

valmis silmitsema tühja talu

milles kord sa olid.

Kuid nüüd sa kolid.

Kolid ära tühjast talust,

loobudes hingevalust

mida kord sul loodi.

Korduvalt jooksnud katastroofihoovi.

Enam sind see ei hoova.

Sest enam pole sa üksi.

Enam pole sa ihuüksi.

Möödub aeg,

nähtud vaev.

Nüüd saabumas on päev

mil ka sina näed,

olles mu murtud ingel,

kes seisab lääne-rindel

Kord saabub hetk

ning toimub vaimne retk,

Kus paranevad haavad,

mööduvad aastad,

ja pääsed sa vabaks.

Vabaks sellest, mis kord oli su ahelaiks.

Eliise Simisker, 9.a

- - - - -

Otid

Karuott läks magama

Lauluott läks koju

Ralliott läks rallitama

Luuleott kirjutab lugu

Otepääl on suusamägi

Näitlemisotil saade sai läbi

Karuott üles ärkas

Kompoti lahti tegi

Andreas Trink, 8.b

- - - - -

Kevadootus

Kevad hiilib Niidu metsas,

linnusäutsud puude otsas.

Sulab lumi, ojad vabad

orav lippab puude taha.

Paksud talveriided kappi,

kevadpäike tuleb appi.

Timothy Odem, 5.c

- - - - -

Aeg

Iga päev on uued lootused.

Iga kord on teised ootused.

Iga hetk on midagi uut.

Iga minut midagi toob.

Iga sekund midagi loob.

Aeg on nagu silmapilk.

Ja see silmapilk on mälestus.

Cris Levtšenko, 5.c

- - - - -

Emakeel

Emakeel on ju ilus keel,

kõigil selge polegi see.

Harjutamine meistriks teeb,

harjutada vaja sul veel.

Emakeel on ju ilus keel,

kuuldes kohe rõõmsaks läeb’ meel.

Emakeel on meile armas,

isegi nii mina arvan.

Nora Hain, 5.b

- - - - -

Eestimaa

Eesti keel on me emakeel,

eesti keeles ju räägime.

Rahulikult siin elame,

sellist elu me naudime.

Inimesed sõbralikud,

abivalmid, rahulikud.

Eestimaa on väga kaunis,

eesti keel on imeilus.

Kätriin Tugi, 6.b

- - - - -

Eestimaa

Eestimaa on minu kodu,

elanikke siin on sadu.

Ilusad on metsad Eestis,

pikad läikivad jõed erksad.

Rahvusjoogiks meil on kama,

Eesti riik on siiski vaba.

Eesti lipu ilme kena,

tule meil külla ka Sina.

Ketlin Jürisoo, 6.b

- - - - -

Eestimaa

Eestimaa on me kodumaa,

nii armas väike maa on ta.

Palju head on ka Eestimaal,

et on ta meie Isamaa.

Sini-must-valge Eesti lipp,

kolme lõviga Eesti vapp.

Eestis on veel jõed-järved,

Eesti sportlased on kärmed.

Meie riigis ilus on keel,

kõigil ühtne on eesti meel.

Meile tähtis ongi just see –

kutsutakse nii: EMAKEEL.

Heleri Sonne, 6.a

- - - - -

Eestimaa

Eestimaa, mulle armas maa,

sest see on minu kodumaa.

Eesti keel, kõige kaunim keel –

see on minule emakeel.

Mul meeldib kogu Eestimaa,

mis on mu armas kodumaa.

Veel Eesti Tori hobune

on suur ja ilus karvane.

Eesti loodus eriline,

Eesti riik on imeline.

Eestis vahepeal on äike,

juba hiljem aga päike.

Kaia Tölpt, 6.c

- - - - -

Sünnipäev

Sünnipäev ei olnud tore,

oli ikka väga kole.

Kingituseks sain ma tassi,

eelmine kord aga kassi.

Külalisi palju polnud,

kooki isegi ei tulnud.

Kui sünnipäev oli läbi,

oli minul täitsa häbi.

Kerttu Saaremets, 6.c

- - - - -

Eestimaa on ilus maa

Elan Eestimaal – mul veab,

kodutöid tegema ma pean.

Mul elada Eestimaal hea,

mul tarkust täis on mehepea.

Meil rahvuslill on rukkilill,

ära sa ole jorupill.

Eestimaa hümn on ka ilus,

leivale paneme kilu.

Hendri Hapsalo, 6.a

- - - - -

Emakeel ja isamaa

Emakeel on meil ilus keel.

Ehkki teisi keeli ju veel,

siis emakeel on parim neist,

sest emakeel ju sõltub meist.

Isamaa – imeilus koht,

ei ähvarda meid ükski oht.

Isamaal on turvaline,

meil on rahvast hulgaliselt.

Martin Lee, 6.c

- - - - -

Emakeel

Eesti keel on me emakeel,

räägime, siis rõõmus on meel.

Kodus, koolis ja kontoris,

isegi, kui tõstad tooni.

Ainuke meil on emakeel,

see on ikka me lemmikkeel.

Teisi keeli ka oskame,

kuid enda keel ei unune.

Meveli Huik, 6.a

- - - - -

Deviantne Tuhar

Kõige imelikum tegelane Jääajast on Siid,

ta lehkab nagu kaltsiumsulfiid.

Greks ütles valjult oih,

piparkooki pesta ei tohi.

Oli möödas umbes 50 aastat,

kogu aeg sadas vihma.

Ta aina söi ja mugis,

burksi vahel oli pihv, tomat ja sibul.

Tänaval nägin lahedat konna,

nimeks tal on Octavius III.

Ära suri marutõbine koer,

Kerdo Kaur Martinson Rohu 110 80039.

Kapis haises hallitanud piim,

rase avokaado sõi sisse amfetamiin.

Uraanium on mu lemmik jäätise maitse,

patarei hapet tootis lastekaitse.

Raido Kodasma, Kerdo Kaur Martinson, 8.a

- - - - -

Imelik

Imelike imelikkuse imelikuim imelik,

imelikum imeliku kõige imelikum imelik.

Imelikke imelikke imelike imelikkus

ei tee imelike imelikkust imelikumaks.

Imelikust imelikku imelikuks imelikustaks,

kui imeliku imelikkus imelikkuse imelikkust

imelikuks teeks imelikkuse imelikumaks.

Lisete Mänd, Bärbel Rõõm, 8.a

- - - - -

Bruno ja Lotte elu

Lotte nägi välja kena,

sama kena nagu pala.

Bruno on meil pimetu,

Lotte poolt inetu.

Meie Bruno veits on totter,

naiseks on tal meie lotte.

Lotte on meil emane

ja selleks ootab Bruno kevadet.

Lapsi on neil päris palju,

sama palju nagu nalju.

Nende lapsed üpris suured,

sama suured nagu puurid.

Eleri Altmets, Andra-Liis Rettel 6.c

- - - - -

Pudeli saatus

Pudel kukkus toolile,

tool kukkus roolile.

Rool sõitis Kuule,

Kuu lendas tuulele.

Ärkasin ja märkasin,

pudel oli kadunud.

Läksin õue tuulama,

Kuu hakkas tulema.

Kuu tuli lähemale,

haaras kaasa lambatalle.

Tall oli Kuu peal,

vares vaatas puu pealt.

Iti-Ann Selge, Kätriin Tugi 6.b

- - - - -

Lina Lehm

Olin teel poodi mina,

et osta uus lina.

Silmad taeva poole läksid,

Lehma ma seal nägin.

Lendas sinna, lendles tänna,

peagi oli eksind jälle.

Lehm nii tore, andis mulle lina,

vaatepilti oleksid võinud näha sina.

Lehma koju juhatasin,

tema emaga juttu puhusin.

Nüüd on kõigil tuju hea,

poodi minema ei pea!

Marleen Pulst, Ketlin Jürisoo 6.b

- - - - -

Loomaaed

Lehm on turul,

inimene sööb muru.

Kana on potis,

kass on kotis.

Kana küpsetab kala,

kass istub maha.

Lehm tuleb turult,

loomad läind koju.

Kana jõuab koju,

kala jookseb ära.

Inimene jõuab aeda,

Tere tulemast loomaaeda!

Elise Kruusa, Tiana Reinholdy 6.b

- - - - -

Veider Päev

Hommikul ärkasin alla,

sest vihma ju toas kallas.

Kõik kohad olid kuivad,

kuid märjad olid mu linad.

Läksin vannituppa sööma,

oma kalleid leibu.

Läksin piima juurde tooma,

kuid piima ma ei leidnud.

Kooli pidin jooksma,

sest olin vara kohal.

Õe ma kaasa vedama,

pidin juba kohe.

Martin Lee, Tayler Pakkonen 6.c

- - - - -

Vaesed varbakesed

Vaesed, vaesed varbakesed,

lugu paneb seisma karvakesed.

Rannameres seisab pere,

ilus päike ütleb neile tere.

Lapsed ujuvad kaugele rannast,

piraajakesed on juba nipsanud nende kannast.

Lapsed randa jookstes karjuvad,

nende varbad seda valu tajuvad.

Isa on ehmunud,

ema on kohkunud.

Mõlemal lapsel pisarad silmas,

ei teadnud, et see võib juhtuda terves ilmas.

Eva Rao, Merily Treial 6.c

- - - - -

Kõige imelikum luuletus

ilonov käib jõuksis!

ilonov sööb palju!

ilonov kasvatab musklit!

ilonov ostab endale tõuksi!

ilonov läheb rootsi!

Gregori Ionov, Siim-Patrik Westholm, 8.a

- - - - -

Pähe

Triibuline niuksatus

hüppas pähe nagu kiuksatus

Dagmar Jakobson, 9.a

- - - - -

Nugis

Nugis trügib läbi prügi.

Endal palju tüübleid suus.

Ülased ta lemmiksnäkk.

Andreas Schön, 9.a

- - - - -

üksikodus.ee

Üksi öösel kodus,

teki all ma peidus.

Vaatan tüütut filmi,

unest hõõrun silmi.

Germo Merilaht, 9.a

- - - - -

Kana

Kana kala vana vaba

raba sada saba kava

Sama jada NASA tibu

Sten-Erik Tombak, 9.a

- - - - -

Inimene

Inimene tool istuma

Kaks inimene tool istuma

Kolm inimene koer jalutama

Neli inimene jooksma kiire

Viis inimene sõitma auto

Kuus inimene ostma õun

Seitse inimene ujuma vesi

Kaheksa inimene jooma piim

Üheksa inimene sööma sai

Kümme inimene püüdma kala

Robin Hunt, 9.a

- - - - -

Mees

Mees nuttis,

Mees istus,

Mees ei teadnud kedagi,

Mees oli üksik

Greteliis Kruus, 9.a

- - - - -

Tähed

Tähed taevas

tähed maal

erinev välimus

sama mõte

Laura Voosalu, 9.a

- - - - -

Minu loogika

Klassikaaslased räägivad loogikast,

minu jaoks loogika on loogika.

Loogika ajab minu loogika ebaloogiliseks...

Milleks loogikat vaja on kui

on olemas ebaloogika siis

pole vaja loogikat kuna

ebaloogika on juba loogiline.

Agnes Sildver, 8.b

- - - - -

Kõige imelikum luuletus

Luuletus ei jää mulle pähe,

Sõnu ei saa kasutada,

Koolis ei meeldi käia

uks võeti eest ära.

Lidl on lähedal

hinnad on odavamad

Hess on lähedal

seal käime kekatunnis.

Stevon Saul, 8.b

- - - - -

Ebaloogiliselt ebaloogiline

Ebaloogilist loogikat on ebaloogiline kasutada ebaloogilises keeles.

Ebaloogilist lauset on ebaloogiline teha loogiliseks, kuna see on juba ebaloogiline.

Ebaloogika on ebaloogika, kui see on ebaloogiline.

Ebaloogiline loogika on nii ebaloogiline, et seal ei ole mingit ebaloogilisust.

Ebaloogika on ebaloogiline loogika.

Ebaloogilisust on võimalik kasutada paljudes ebaloogilistes juttudes ja luuletustes.

Lisette Idvand, Eliise Tart, 8.b

- - - - -

Külmunud palavikuga

Punased oksad ja lomp on meri

voolates koer kraaks nägi neid teri

kollased marjad ja katkine soo

klirdi! pehme kooslus ning piimakoor

muster on krõbe, hääl nii vaasjas

huuled kooruvad, laul on klaasjas

kraaps-kraaps, vatjas raba

ilmub säravkuldne tera

punane vedelik...

harakas, vedelik kõva

puukoor, kaasaegsuse kõla

aga mul on palav.

Mirel Kallas, 9.a

- - - - -

Vaiksemaks

Kuulen metsas sinu karjet,

mis aina kajab ja kajab.

Jooksen su juurde,

aga sa muutud aina vaiksemaks.

Kas ma olen süüdi selles,

mida sa ise soovisid teha?

Kas ma olen süüdi selles,

et ei suutnud sind päästa?

Ma ei kuule metsas sinu karjet,

ta enam ei kaja.

Sa jooksed mu juurest.

Kas on midagi, mida ma oleksin saanud teha?

Lene Jüriso, 9.b

- - - - -

Varjud metsas

Varje on metsas palju,

kõige rohkem õhtu aegu

Vari teeb metsa hirmsaks,

päike jälle ilusaks

Loomad pimedust ei karda

kardavad hoopis inimhõiget

Ainus, mida sina kardad,

on su enda kujutlusvõime

Andreas Trink, 9.b

- - - - -

Valge vari

Varjus sa minu eest peidad,

Kas sa ikka veel mind leinad?

Oli tore sind tunda,

kui oma lihast venda.

Kertu-Liseth Järvesaar, 9.b

- - - - -

Tüdruk kiigul

Tüdruk kiikus varjus

suure tamme all.

Teda ümbritsesid pikad

valged väravad nagu lossis.

Tema maja kallistas paks mets,

sellele metsale tekkisid paksud hallid pilved.

Pärast vihma oli pikaajaline

vaikus ümber tüdruku.

Markus Darkevics, 9.b

- - - - -

On ja Oli

Metsas oli vaikus,

vetsus on vaikus.

Pilvitus on särav,

jõuetus oli ärev.

Eile oli nari,

täna ainult vari.

Eliise Tart, 9.b

- - - - -

Elu lõpp

Olen omaette metsas.

Vaikus on kõikjal.

Silme ees vari.

Kuid näen pilvitust.

Pilvitu taeva keskel

särab valge värav.

Cardo Kenneth Einola, 9.b

- - - - -

Vanaema Milvi

Vanaema Milvi,

lapselaps on tal Silvi.

Milvi vaikuses joob teed,

Samal ajal Silvi otsib koduteed.

Laupäeva õhtuks Silvi koju jõuab,

Vanaema juba vanadekottu sõuab.

Kaasa võtab ta oma Audi,

et Silvi koduteed ei naudiks.

Vanadekodus sebib Milvi Jaani,

Kui Silvi koju toob mädanenud saani.

Kodus Silvi oma kahtlasi asju keedab,

kuni Milvi meestega aega veedab.

Vaido Schneider, 9.b

- - - - -

Käti-Mirell Pihlakas, 8.b

- - - - -

Mõista-mõista, mis see on! Olen noorena ilus ja sile; vanana kortsus ja kole.

Bärbel Rõõm, 8.a

Esmaspäeval, 18. aprillil 2022 kohtusid Pärnu Rääma Põhikooli õpilased külla tulnud kirjaniku Reeli Reinausiga. Kirjandusklubi esindus – Eliise Simisker ja Mirel Kallas (9.a) tervitasid teda juba Koidula kooli uksel. Seejärel tuli tere ütlema kooli õppejuht Marika Kruk. Algustervituse järel tegi kirjanik noortele põhjaliku esitluse nii oma tööst kui ka loomingust.

Esinemise ajal sai ta umbes 70 küsimust. Reinaus vastas nendele jupikaupa, lisades nii loengule osavalt vürtsi. Kõige aktiivsem küsija oli Reno-Ronald Paroll (9.b). Palju küsimusi tegelikult kordus, millest selgus, et õpilaste huvi keskmes oli küllaltki sarnane temaatika. Ikka paluti nimetada kirjanikest eeskujusid, lemmikraamatuid enda ja teiste loomingust, rääkida esimesest teosest jms.

Reeli Reinaus oli vastates otsekohene, ent napi selgituse järel suutis ta ikkagi säilitada teatud salapära, mistõttu küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Saime teada, et lemmikmeemi tal otseselt pole, ent meeldivad meemiseeriad, nagu Ratase palgivedu või turist mitmel pool. Kirjanikule sobivat kirjutada umbes kolm tundi, vahemikus kell 2–5 öösel.

Põnev oli ilmselt seegi, et kirjutamine on raske ja tüütu tegevus, mida tahaks mõnikord päevi edasi lükata, kuid graafikust mahajäämise hirmus ei kirjuta Reinaus kunagi: "Siis jääb raamat pikkadeks kuudeks seisma." Keerdküsimustest tuli jutuks üks õp Tiina Niine lemmikuid – küsimus elevandi külmkappi mahtumise kohta. "Eks see huumor ole neil õpetajaga üsna sarnane," arvati hiljem tänuliku publiku seast.

Kui õpetajad-õpilased tellisid Reinausi raamatuid ette, siis kirjanikku ennast suutsime rabada omapärase kingiga, mis oli heegeldatud Sipsik. Vaatamata sellele, et me pole oma kodukoolimajas, õnnestus kohtumine kenasti. Rahule jäid nii kirjanik kui ka õpilased, kes lisaks Reinausi teostele kiirustasid raamatukokku Preussler'i teost "Krabat" laenutama, sest just see oli kirjaniku lapsepõlve lemmik.

Tekst: Laura Voosalu, 9.a

Pilt: õp Tiina Niin

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond nõukogu

otsustas 2022. aastal eraldada kirjandusklubile

Rääma kooli fondist

100 euro suuruse stipendiumi.

Email: tiina@raama.ee
Website: raama.ee
Location: Leia meid koolist!
Phone: 4437945